Paanikahäire
Paanikahoog on selgelt piiritletud periood, kus isik kogeb ootamatult tekkivat tugevat hirmu või ebamugavustunnet olukorras, kus puudub reaalne oht. Hoog kulmineerub tavaliselt umbes 10 minuti jooksul ja sellega kaasneb neli või enam alljärgnevat sümptomi: südamekloppimine, higistamine, värisemine, hingamisrütmi muutus, lämbumistunne, iiveldus või ebamugavustunne rinnus, pearinglus, minestamistunne, ebareaalsustunne, depersonali-satsioon, hirm kaotada kontroll või minna hulluks, surmahirm, tundetus, kuuma-külmavärinad.
Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja somaatilised sümptomid sedavõrd, et inimene katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist sageli kiirustades või põgenedes, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib. Kui hoog tekib spetsiifilises situatsioonis, nagu bussis või rahvahulgas, võib isik hakata hiljem seda situatsiooni vältima. Sagedased ja ettearvamatud paanikahood põhjustavad hirmu üksinda jäämise või avalikesse kohtadesse mineku ees. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees.
Mis on paanikahäire?
Paanikahäire diagnoosimiseks peab kuu või enama aja jooksul olema esinenud vähemalt üks täismahuline (neli või enam eelpool kirjeldatud sümptomi) paanikahoog, millega kaasneb:
- püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees;
- muretsemine hoo mõju või tagajärgede pärast (ärevuse kehaliste sümptomite katastroofiline väärtõlgendamine);
- paanikahoo tagajärjel tekkinud käitumise muutus (vältimine ja/või turvalisuskäitumised).
- Hood ei tohi olla põhjustatud ainete või ravimite tarvitamisest, üldisest meditsiinilisest seisundist ja ei tohiks olla paremini kirjeldatud mõne muu psüühika- või käitumishäirega.
Mis on agorafoobia?
Paanikahäire esineb sageli, ligi 95%-l juhtudest, koos agorafoobiaga. Agorafoobia korral tekib hirm olukorras või kohas, kust on raske või piinlik põgeneda või kus abi pole käepärast, kui paanikahoog või paanikale sarnased sümptomid peaksid tekkima. Agorafoobia areneb sageli paanikahoogude tagajärjel ning operantse tingimise printsiibil: kui mingis olukorras tekib inimesel ärevus, siis ta hakkab seda olukorda vältima. Agorafoobia korral kardavad inimesed väga erinevaid olukordi, näiteks: üksi kodus olemine, üksi välja minemine, rahvahulgad, sillad, lift, liiklusummikud, buss, lennuk...
Kui sage on paanikahäire?
Ärevus ise on kõige sagedasem negatiivne emotsioon ning kõik inimesed on aeg-ajalt ärevad (Näiteks olulise inimesega kohtumise eel, eksami sooritamisel, avalikult esinedes jms). Ka üksikuid paanikahoogusid esineb väga paljudel inimestel.
Paanikahäire (koos või ilma agorafoobiata) on sage häire ning teda esineb umbes 1-2%-l inimestest. Ootamatute paanikahoogude ning agorafoobia esinemissagedus on vastavalt 4% ja 9%. Peamine haigestumise iga on 15.-19. või 25.-30. eluaasta vahel. Naistel diagnoositakse paanikahäiret kaks korda sagedamini kui meestel. Naistel on paanikahäire sagedamini koos agorafoobiaga.
Milliste teiste häiretega paanikahäire koos esineb?
Paanikahäire esineb sageli koos teiste psüühika- ja käitumishäiretega. Kõige sagedamini esineb ta koos ärevushäiretega: sotsiaalfoobiaga, üldistunud ärevushäirega, lihtfoobiatega, obsessiiv-kompulsiivse häirega, post-traumaatilise stressihäirega. Meeleoluhäiretest esineb paanikahäire kõige sagedamini koos depressiooniga. Paanikahäirega võivad koos esineda ka somatoformsed häired, valuga seotud häired, ainete kuritarvitamine või -sõltuvus ning vältiv-, sõltuv- või histriooniline isiksusehäire.
Miks paanikahäire säilub?
Isik kogeb korduvaid paanikahoogusid seetõttu, et tal on püsiv tendents tõlgendada tavalisi ärevuse kehalisi sümptome katastroofilistena (Näiteks: Kui mu süda hakkab kõvasti kloppima, siis suren ära. Kui mu suu kuivab, siis lämbun ära. Kui kogen ebareaalsustunnet, siis lähen hulluks. Kui tunnen pingetunnet, siis suren ära.). Neil isikutel on nn kõrge ärevustundlikkus (hirm somaatiliste, psühholoogiliste ja avalikult vaadeldavate ärevussümptomite ees).
Kehalised sümptomid, mida interpreteeritakse katastroofiliselt on tavaliselt need, mis eksisteerivad normaalselt ärevuse korral. Katastroofiline väärtõlgendamine on olukord, kus ärevuse kehalisi sümptome tajutakse palju ohtlikemana, kui nad tegelikult on. Neid interpreteeritakse kui märke koheselt lähenevast füüsilisest või vaimsest õnnetusest.
Paanikahoo võivad vallandada mitmed sisemised (Näiteks jooksmisest tekkinud südamekloppimine jne) või välimised stiimulid (Näiteks olukord, kus varem on ärevust kogetud jne). Kui inimesel on juba välja kujunenud kalduvus ärevuse kehalisi sümptome
katastroofiliselt tõlgendada, siis aitavad paanikahoogude säilimisele kaasa kaks protsessi: isik muutub ülivalvsaks (selektiivne tähelepanu kardetud aistingutele) oma keha suhtes ning kasutab turvalisuskäitumisi ja vältimist. Turvalisuskäitumised (Näiteks isik tuleb olukorras ära, võtab rahustavat ravimit, joob teed, läheb värske õhu kätte jms) on tegevused, mida isik teeb ärev olles selleks, et ärevust kiiresti vähendada ja/või kardetud katastroofi ära hoida. Vältimise korral ei lähe isik olukordadesse, kus varem on ärevus tekkinud või ta usub, et see võib tekkida. Vältimise ja turvalisuskäitumiste tõttu säiluvad katastroofilised tõlgendused ärevuse kehaliste sümptomite kohta ning häire säilub. Vaata tabelit 1 ärevuse sümptomite, katastroofimõtete ja turvalisuskäitumiste vahelise seose kohta.