Üldistunud ärevushäire
Isik, kes kannatab üldistunud ärevushäire all, kogeb püsivat lainetavat ärevustunnet, mis ei sõltu oluliselt ümbritsevast keskkonnast ega elusündmustest. Ärevus väljendub tavaliselt kontrollimatuna tunduvas muretsemises, pingul või närvis olekus, võimetuses lõdvestuda. Enamasti kaasnevad ka keskendumisraskused, uneprobleemid, kerge väsimine, halb eelaimdus ning ebameeldiv lihaspinge. Üldistunud ärevushäirega on tegemist siis, kui päevi, kus eelpool nimetatud sümptomeid esineb, on rohkem, kui päevi, millal neid pole ning see on kestnud vähemalt 6 kuud. Isik muretseb tavaliselt mitmete erinevate asjade pärast ning see häirib tema igapäevaelu, tööd või suhteid.
Sageli esineb üldistunud ärevus koos mõne teise psüühikahäirega, näiteks depressiooni, teiste ärevushäirete, sõltuvushäirete või mõnede isiksusehäiretega. Üldistunud ärevushäire on üks sagedasemaid ärevushäireid (Barlow, 2002; Maier jt, 2000). Elu jooksul kogeb püsivat lainetavat ärevust ligikaudu 5% inimestest.
Käesolevalt on ainus tõenduspõhine teraapia üldistunud ärevushäire ravis kognitiiv-käitumisteraapia. Teraapiaprogramme on mitmeid ning need keskenduvad põhiliselt:
- muretsemise vähendamisele,
- ohu ja toimetuleku kohta käivate negatiivsete ennustuste muutmisele,
- ärevuse ja ebakindluse aktsepteerimisele ning talumisele,
- efektiivsele probleemilahendusele,
- lõdvestumise õpetamisele.
Üldistunud ärevushäirega inimesed on tavaliselt enne ravile pöördumist aastaid häirivate sümptomitega elanud. Erinevalt teistest ärevushäiretest, ei ole nende inimeste stress teistele enamasti märgatav ning neil ei esine häirest tingitud käitumisi, mis neid teistest inimestest nähtavalt eristaksid. Selle tõttu nähakse üldistunud ärevushäiret sageli kerge psüühikahäirena, hoolimata sellega kaasnevast märkimisväärsest stressist nii tööalases, sotsiaalses kui emotsionaalses sfääris.
Enamus muretsejatest väldib asjade tegemist, mida nad peaksid tegema. Selleks võib olla inimestega suhtlemine, tööülesande täitmine, enesekehtestamine, väljakutsete vastuvõtmine, vms. Muretsemine hoiab inimest nö tardumuses- kuni inimene kardab, mida tulevik toob, on pärsitud nii tema pingutus, saavutus kui ka suhtlemine. Krooniline muretsemine võib põhjustada iiveldust, seedevaevusi (ärrituva soole sündroom), väsimust, erinevaid valusid, keskendumisraskusi, otsustamisraskusi, lootusetuse tunnet. Ärevus ja muretsemine võib viia alkoholi kuritarvitamiseni, suitsetamise sagenemiseni, liigsöömiseni, ravimite kuritarvitamiseni ja uneprobleemideni. Enamus muretsejaid pöördubki ravile just kehaliste sümptomite tõttu ja perearsti või muu kehalise meditsiini esindaja poole.