Aktiivsus- ja tähelepanuhäire
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üks enam levinud psüühikahäire lapse- ja noorukieas.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirele on iseloomulikud tähelepanupuudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus. Tähelepanuvõime puudulikkuse tõttu on lapsel raske hoida tähelepanu detailidel ja ta teeb hooletusvigu, tal on raske koolis instruktsioone jälgida ning täita, ta avaldab vastumeelsust ülesannete suhtes, mis eeldavad püsivat vaimset pingutust, ta kaotab pidevalt asju, tema tähelepanu on kergesti kõrvalejuhitav, igapäevategevustes on ta unustaja. Püsimatuse tõttu liigub laps pidevalt ringi, ka olukordades, kus see pole sobilik.
Impulsiivsuse tõttu tegutseb laps mõtlematult, ta sekkub teiste tegevustesse ja vestlustesse, tal on raskusi grupitöös osalemisega. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul eristatakse kahte peamist sündroomi: peamiselt puuduliku tähelepanu- ja hüperaktiivsuse-impulsiivsusega alatüüpi.
Enamasti on aktiivsus-tähelepanuhäire ravimeeskonda kaasatud lastepsühhiaater, kliiniline psühholoog ja vajadusel vaimse tervise õde.
Alla kuueaastastel ATH-ga lastel on eelistatud mittemedikamentoosne ravi. Ravi sisaldab kaasuvate psüühikahäirete tuvastamist, lapsevanemate/hooldajate psühhohariduslikku nõustamist, keskkonna kohandamist, vanematele suunatud sekkumisi. Kasutatakse vanematele suunatud koolitusprogramme, grupisekkumisi, käitumuslike teraapiate elemente, toimetulekuoskuste õpet.
Eelkooliealistel ja algkooliealistel ATH-ga lastel tuginevad psühholoogilised sekkumised vanemate kaasamisele, koolitamisele ja harimisele. Abiks on käitumusliku teraapia ja pereteraapia struktureeritud meetodid, mille käigus vanemad õpivad ja täiustavad ATH-diagnoosiga lapsega toimetulemise oskusi (sotsiaalsed oskused, päevarutiinide ja distsipliiniga seotud oskused, eneseregulatsiooni tehnikad) ja ülemäärase stressiga toimetuleku viise. Kasutatakse medikamentoossete ja psühhosotsiaalsete sekkumiste kombineerimist.
Uuringud ja kliiniline kogemus näitavad, et kombineeritud ravi (psühhosotsiaalsed sekkumised koos medikamentoosse raviga) parandab mitte ainult ATH tuumsümptomeid, vaid ka üldist elukvaliteeti ja sellest tulenevaid talitlushäireid. Ravimid parandavad keskendumist, eneseregulatsiooni ja vähendavad impulsiivsust/hüperaktiivsust ning võimaldavad seeläbi kasutada tõhusamini psühhosotsiaalseid strateegiaid. Ravisoovitustes on perekeskne lähenemine, psühhohariduslik nõustamine, kaasuvate psüühikahäirete ravi, keskkonna kohandamine, lapsevanematele/hooldajatele suunatud sekkumised (tugigrupid, treeningprogrammid, grupisekkumised).
Lastele/noorukitele suunatud sekkumistest kasutatakse sotsiaalsete oskuste treeningprogrammi. Psühholoogilised sekkumised hõlmavad mitmeid kognitiivseid ja käitumuslikke lähenemisviise, mida pakub kognitiiv-käitumisteraapia (KKT). KKT on ATH ravikäsitluses suunatud sotsiaalsete oskuste, probleemilahendusviiside, emotsiooniregulatsiooni ja enesekontrolli parandamisele. Emotsiooniregulatsiooni raskuste korral sobib noorukitele dialektiline käitumisteraapia.