Obsessiiv-kompulsiivne häire
Obsessiiv-kompulsiivset häiret (OCD) ehk sundhäiret iseloomustavad korduvad sundmõtted ehk obsessioonid ja/või sundteod ehk kompulsioonid (rituaalid). Sundmõteteks nimetatakse niisuguseid enda mõtteid või kujutluspilte, mis on ebameeldiva, häiriva sisuga ning tungivad inimese teadvusesse korduvalt ja tahtmatult. Kuna mõtted on ebameeldivad ja tunduvad ohtlikena, püüab inimene neist vabaneda. Võimalike ohtlike või ebameeldivate tagajärgede ärahoidmiseks ja sundmõtetega kaasneva ärevuse vähendamiseks kasutavad sundhäire alla kannatavad inimesed mitmesuguseid rituaalseid käitumisi, mida nimetataksegi sundtegudeks. Sundhäire all kannatav isik ei naudi ise sundtegusid ning mõistab tavaliselt sellise käitumise mõttetust, kuid kogeb tugevat ärevust, kui jätab rituaalse käitumise sooritamata. Kokkuvõttes tekitavad nii sundmõtted kui sundteod inimesele märkimisväärset stressi ja takistavad igapäevaeluga normaalset toimetulekut.
Millised võivad olla sundmõtted- ja teod?
Tüüpiliselt on sundmõtted seotud saastumisega, korra või sümmeetriaga, kahtlemisega, agressiivse või hirmutava teoga ning seksuaalsete kujutlustega. Sagedasemad sundteod on pesemine, puhastamine, koristamine/sättimine, kontrollimine, mõne tegevuse kordamine (nt ukseläve ületamine kindel arv kordi) ja kogumine (Rachman, 2003). Sundteod võivad olla ka vaimsed rituaalid, näiteks „turvalise numbri” loetlemine või „turvalise mõtte” kordamine, häirivat mõtet või kujutluspilti korrigeeriva mõtte mõtlemine või kujutluspildi loomine.
Sundhäiret iseloomustavad korduvad sundmõtted ehk obsessioonid ja/või sundteod ehk kompulsioonid (rituaalid). Sundmõteteks nimetatakse niisuguseid enda mõtteid või kujutluspilte, mis on ebameeldiva, häiriva sisuga ning tungivad inimese teadvusesse korduvalt ja tahtmatult. Kuna mõtted on ebameeldivad ja tunduvad ohtlikena, püüab inimene neist vabaneda. Võimalike ohtlike või ebameeldivate tagajärgede ärahoidmiseks ja sundmõtetega kaasneva ärevuse vähendamiseks kasutavad sundhäire alla kannatavad inimesed mitmesuguseid rituaalseid käitumisi, mida nimetataksegi sundtegudeks. Sundhäire all kannatav isik ei naudi ise sundtegusid ning mõistab tavaliselt sellise käitumise mõttetust, kuid kogeb tugevat ärevust, kui jätab rituaalse käitumise sooritamata. Kokkuvõttes tekitavad nii sundmõtted kui sundteod inimesele märkimisväärset stressi ja takistavad igapäevaeluga normaalset toimetulekut.
Ravivõimalused
Teraapias kogutakse probleemi kohta infot ning koostatakse selle põhjal individuaalne mudel probleemi vallandumise ja säilimise kohta. Mudel aitab mõista, miks häire tekkinud on ning mis seda vallandab ja käigus hoiab. See hõlmab info kogumist nii uskumuste, tavapärase käitumise kui ka emotsioonide kohta. Tavaliselt palub terapeut selle jaoks täita enesejälgimise päevikuid. Seejärel keskendutakse teraapias probleemi säilitavatele mehhanismidele, milleks sundhäire puhul on uskumused mõtlemise ja rituaalse käitumise kohta. Uskumuste puhul uuritakse nii arutluse kui ka päriselus testimise kaudu, kas need on tõesed ning kujundatakse realistlikud arusaamad mõtlemise, käitumise ja emotsioonide kohta. Uskumuste testimine nõuab ka rituaalse käitumisega katsetamist. Teraapias julgustatakse eksperimenteerima rituaalse käitumise ärajätmisega. Seda tehakse järk-järguliselt, vastavalt sellele, kuivõrd selleks valmis olete. Lisaks pakub teraapia uusi viise negatiivsete emotsioonide ja mõtetega toimetulekuks. Näiteks harjutatakse mõtete ja emotsioonide aktsepteerimist ja nendest distantseerumist. Keskmiselt vältab sundhäire metakognitiivne teraapia 10 seanssi, kuid teraapia kestuses on sageli individuaalseid erinevusi.
OCD puhul kasutatakse ka medikamentoosset ravi (SSRI, clomipramine), kuid paraku sümptomid pooltel juhtudel taastuvad. Kognitiiv-käitumisteraapia on tõenduspõhiselt kõige efektiivsem psühhoterapeutiline lähenemine OCD puhul, millega on suudetud aidata umbes kolme neljast patsiendist. Eksponeerimisravi koos reaktsiooni peatamisega on esimene ravivalik rahvusvahelistes ravijuhistes (Franklin et al., 2000).