Sotsiaalfoobia
Sotsiaalfoobia korral on kesksel kohal hirm saada enda ebaõnnestunud esituse tõttu kaasinimeste halvakspanu osaliseks. Sotsiaalfoobia all kannatav isik arvab, et ta suhtleb ebaadekvaatselt ning see võib viia suhtlemisolukordade vältimiseni ning enesekindluse kadumiseni. Vältimine või turvalisuskäitumiste kasutamine olukorras säilitab irratsionaalseid uskumusi ja ärevust.
Sotsiaalfoobia ravis on efektiivseimaks osutunud erinevad kognitiiv-käitumisteraapia ravimeetodid ning seda nii individuaalsete kui grupisekkumistena. Teraapia eesmärgiks on negatiivse enesekohase mõtisklemise muutmine, turvalisuskäitumiste ärajätmine ja kohasema käitumise kasutaminesotsiaalsetes olukordades. Teraapias õpitakse vaidlustama oma negatiivseid mõtteid ja uskumusi, hindama mõtlemisvigu, tähelepanu suunamise tehnikaid, püstitama realistlikke eesmärke sotsiaalseteks sündmusteks. Järk-järgulise sotsiaalsetele olukordadele eksponeerimise abil vaidlustatakse negatiivseid mõtteid ja vähendatakse ärevust.
Sotsiaalfoobiat iseloomustavaks üheks suurimaks hirmuks on kartus, et käitumine toob endaga kaasa teiste inimeste negatiivse hinnangu. Selle negatiivse hinnangu põhjuseks peetakse iseenda ebaõnnestunud käitumist (Näiteks: ettekandmine, jutt, arvamused, emotsionaalsed väljendused vms.). Isikul on tavaliselt selge ettekujutus, milline peab esitlus välja nägema (Näiteks: Mitte kunagi ei tohi minna sõnad segamini. Ma pean alati vaid arukaid vastuseid andma. Ma ei tohi punastada. Keegi ei tohi tähele panna, et mu kaenlaalused lähevad niiskeks. jne.) ja iga kõrvalekallet sellest tõlgendataksegi kui ebaõnnestumist, mis teistele märkamata ei jää.
Tavaliselt peetakse teiste inimeste negatiivse hinnangu objektiks mõnd ärevuse sümptomit ennast. Igaüks meist tunneb vahel hirmu või ärevust ning on seetõttu punastanud, higistanud, sõnad segamini ajanud vms. Probleemseks muutub olukord aga siis, kui isik seostab tavalise kehalise ärevuse märgi tekkimise iseenda täieliku ebaõnnestumisega ning oletab, et teised arvavad temast seetõttu halvasti.
Taolise hirmu äärmuslikku väljendumist loetaksegi sotsiaalfoobiaks. Inimesed püüavad teha kõik selleks, et teistele soovitud muljet jätta ning kasutavad võimaliku negatiivse hinnangu vältimiseks nn. turvalisuskäitumisi (Näiteks: Et keegi ei näeks, et ma punastan, kasutan hästi palju puuderkreemi. Selleks, et inimesed ei paneks tähele mu kätevärisemist, ei joo kunagi kohvi alustassi kasutades. Et sõnad segamini ei läheks, valmistan laused mõttes ette ja kordan neid üle. jne.), kuid sageli on tulemus hoopis vastupidine ja kardetu paistab enam silma. Paljud käitumised, mida isik kasutab selleks, et ärevust varjata, on iseenesest veidrad ja võivad kutsuda kõrvalseisjates esile naerupahvatusi või halvakspanu. Seega pole probleemiks mitte asjaolu, et inimene muutub sotsiaalsetes situatsioonides ärevaks, sest seda teeme me aeg-ajalt kõik, vaid hoopis see, millise tähenduse me ärevuse silmatorkavatele märkidele anname (Näiteks: Arukad inimesed ei aja sõnu segamini. Kui mul lähevad sõnad segamini, siis olen ebakompetentne. Inimesed, kes saavad endaga hakkama, ei lähe näost punaseks. Mina punastan, seega olen saamatu. jne.) ning mida me selleks teeme, et neid varjata. Nii võib isik, kes kardab, et tal lähevad esinedes sõnad segamini, lauseid pidevalt mõttes ette valmistada. See aga suunab isiku tähelepanu vaid endale ja ta ei pruugi märgatagi, et jutt on seltskonnas edasi arenenud ning võib seetõttu öeldagi midagi kohatut või isegi rumalat.
Sotsiaalfoobsed isikud kalduvad väga vähe arvestama olukorda ennast. Muutudes sotsiaalsetes situatsioonides väga ärevaks (ning see on seotud üsna ebameeldivate kehaliste aistingutega nagu punastamine, hingeldamine, higistamine, südame löögisageduse tõus vms.), oletataksegi, et ka esitlus ise peab kohutav välja nägema. Seega järeldavad sotsiaalfoobikud teiste negatiivsed hinnangud iseenda kehvast enesetundest. ning neid iseloomustab iseenda jälgimine kõrvalseisja perspektiivist. Kui küsida sotsiaalfoobikult, milline ta esinemise ajal välja nägi, siis kirjeldab ta tihtipeale üsna ilmekalt, kuidas ta teistele paistis - näiteks tobeda, kohmaka ja vusserdava isikuna. Täpsemal küsitlemisel selgub tavaliselt, et tegelikult pole keegi talle seda kunagi öelnud ja teiste negatiivse hinnangu oletus on tekkinud tema enda ebameeldiva kehatunde põhjal.
Sotsiaalfoobseid jooni on tavaliselt kõige enam kõrgeid sooritusstandardeid omavatel, perfektsionismile kalduvatel ja madala enesehinnanguga isikutel. Probleem on üsna sage ning selliste joontega patsiente tuleb kliinilises praktikas tihti ette. Seni, kuni isik suudab sotisaalsete olukordadega siiski kohaneda, pole sekkumiseks vajadust. Kui isik tunneb aga ülemäärast hirmu ja seoses sellega on hakanud vältima talle olulisi sotsiaalseid olukordi, siis tuleks igal juhul professionaaalset abi kasutada, kuna sotsiaalfoobia on seisund, mis kipub ravimata jätmisel võtma kroonilise kulu. Sotsiaalfoobia ravis on teaduslikult tõestatud efektiivsusega kognitiiv-käitumuslik grupiteraapia ning individuaalne psühhoteraapia.
Kui sage on sotsiaalfoobia?
Sotsiaalne ärevus ise on üsna laialt levinud. Paljudel inimestel esineb sotsiaalsetes olukordades hirmu - näiteks kardetakse avalikku esinemist või autoriteetse inimesega vestlemist. Viimane ei vaja tavaliselt küll eraldi ravi, kuid pidev ärevate olukordade vältimine võib viia hirmu suurenemiseni või isegi sotsiaalfoobia väljakujunemiseni.
Sotsiaalfoobia on üks sagedasemaid psüühika- ja käitumishäireid, mida esineb umbes 4%-l elanikkonnast ja naistel sagedamini kui meestel (1.5:1). Sotsiaalfoobia avaldub tavaliselt juba teismeliseeas ning on sageli seotud isiksuseomadustega. Paljud sotsiaalfoobikud ei mäleta kindlat häire vallandumise aega, kui enamik neist kirjeldab sotsiaalfoobseid jooni juba varajases lapsepõlves. Näiteks kujuneb vältivatel lastel hilisemas elus sagedamini sotsiaalfoobia ning ka alandavate olukordade kogemine võib viia sotsiaalfoobia vallandumiseni.
Sotsiaalfoobia esineb tihti koos teiste psüühika- ja käitumishäiretega, kõige sagedamini depressiooni ja sõltuvushäiretega.
Mida kujutab endast sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumisteraapia?
Kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia peamiseks eesmärgiks on vähendada häire säilimismehhanisme (enesele fokusseeritud tähelepanu, turvalisuskäitumised, vältimine, enesejälgimine, negatiivne mõtisklemine enne ja pärast olukorda, kõrged standardid jne.), mis suurendavad hirmu ärevussümptomite ees ning õpitakse ärevust aktsepteerima ja sellega toime tulema
Teraapia algab säilimismehhanismide ja nende mõju hindamisega. Koos terapeudiga selgitatakse välja vallandavad olukorrad, kus ärevus tekib, negatiivsed mõtted enne ja pärast olukorda, kehalised aistingud ja nendega kaasnev katastroofiline tõlgendamine, turvalisuskäitumised ja vältimine. Ärevust säilitavaid katastroofimõtteid vaidlustatakse järk-järgulise eksponeerimise abil ja tihtikasutatakse video-tagasisidet. Õpitakse püstitama konkreetseid ja kontrollitavaid käitumuslikke eesmärke sotsiaalses olukorras, et tähelepanu ülesandele suunata ja sotsiaalses olukorras oma eesmärgi suunas tegutseda. Õpetatakse kõrgeid standardeid ja düsfunktsionaalseid uskumusi ära tundma ning ka vaidlustama.
Kas sotsiaalfoobia all kannatavat inimest on võimalik seltskonnas ära tunda?
Ärevus paistab oluliselt vähem välja, kui sotsiaalfoobik ise arvab. Ärevus on küll ebameeldiv tunne, kuid meie tähelepanu on meie kontrolli all ja seetõttu on võimalik ka ärev olles edukalt ülesandega (ettekanne, arvamuse avaldamine vms) hakkama saada.
Kui ärevus ise paistab vähe välja, siis enam hakkavad silma need käitumised (vältimis- ja turvalisuskäitumised), mida sotsiaalfoobikud kasutavad, et ärevust varjata või sellega toime tulla. Vältimistkäitumised on näiteks seltskonda mitte minemine, mitte tere ütlemine, esinemistest loobumine, ainult kirjalikult vastamine, mittehelistamine jne. Turvalisuskäitumised on konkreetses sotsiaalses olukorras kasutatavad käitumised, nagu näiteks oma arvamuse seltskonnas mitteväljaütlemine, silmside puudumine, punastamise varjamine tugeva puuderkreemikihiga, tänaval kapuutsi kandmine jne. Sellised tegevused tõmbavad sageli ümbritsevate inimeste tähelepanu ning võivad kaasa tuua naerupahvatusi ja halvakspanu. Nõnda säilitavad taolised tegevused ärevust ning suurendavad enesele keskendumist sotsiaalses olukorras.
Kas sotsiaalfoobikud tulevad ise ravile?
Sotsiaalfoobia on üha sagedamini kliinilise psühholoogi ja/või psühhoterapeudi poole pöördumise põhjuseks. Tõenäoliselt on tõusnud patsientide teadlikkus seisundist ning teaduspõhistest psühhoteraapia meetoditest. Pole infot, et häire ise oleks oluliselt sagedamini esinema hakanud.
Kuidas saada aru, kas ma olen lihtsalt inimene, kes eelistab omaette olemist või siis on mul sotsiaalfoobia?
Inimesed, kes ei soovigi palju teistega suhelda, ei pruugi üldse olla sotsiaalfoobsed. Üldjuhul tahab sotsiaalfoobik inimestega suhelda, kuid lihtsalt muretseb ülemäära teistelt saadava võimaliku negatiivse hinnangu pärast ning tunneb sotsiaalsetes olukordades ning nende eel tugevat ärevust. See kõik võib viia suhtlemisolukordade vältimiseni. Nõnda on erinevus suhtlemisele antavas tähenduses: mul polegi suhteid vaja, sest mulle meeldibki üksi või ma väga tahaksin suhelda, kuid kardan.
Millal psühhoterapeudi poole pöörduda?
Kui hirm sotsiaalsete olukordade ees on kasvanud ebameeldivalt suureks ning mõjutab igapäevast toimetulekut, on põhjust psühhoterapeudi poole pöörduda. Isegi siis, kui tegemist on väga spetsiifilise sotsiaalse olukorra hirmuga (näiteks suhtlemine autoriteediga, avalik esinemine jne.).