Valu

Valu, sealhulgas krooniline, võib esineda koos mitmete psüühika- ja käitumishäiretega (kõige sagedamini koos ärevushäiretega), samuti olla erinevate krooniliste haiguste härivaks lisasümptomiks. Umbes 7% inimestes kannatab mingil elupeiroodil kroonilise valu käes.

Valu on ebameeldiv sensoorne ja emotsionaalne kogemus, mis seostub tegeliku või potentsiaalse koe kahjustusega. Valu püsima jäämist mõjutavad erinevad tegurid, nende hulgas stressiga toimetuleku oskused, uskumused valu kohta, hirm valu ees ning käitumuslikud reaktsioonid valule. Krooniliseks nimetatakse valu, mis on kestnud 6 kuud või kauem. Valu on alati subjektiivne kogemus, mille intensiivsust, kestvust ja toimetulekut mõjutavad erinevad bioloogilised, psühholoogilised ning sotsiaalsed tegurid. Nende tegurite mõjutamise läbi on võimalik muuta subjektiivset valukogemust.

Kroonilise valu ravis on efektiivseks osutunud erinevad kognitiivse ja käitumusliku ning metakognitiivse teraaapia tehnikad (Gatchel jt, 2006): käitumise modifitseerimine ja uute valuga toimetuleku oskuste õppimine, tähelepanutreening ja vaimsetest sündmustest distantseerumine (detached mindfulness) (Wells,1990), lisakomponendina lõdvestumisharjutused (progresseeruv lihaslõdvestus, kujutlustehnikad). Õpitud tehnikaid harjutatakse kodutööna. Teraapia peaeesmärk on tõsta elukvaliteeti ja tunnetatud võimekust, vähendada vältimist ja hirmu valu ees ning õpetada paremaid toimetulekustrateegiaid. Oluline on ka aktiivsuse reguleerimine, saavutamaks parimat võimalikku raviefekti.

Teiseks efektiivseks raviviisiks lisaks teraapiale on nii transkraniaalne ajustimulatsioon kui ka magnetstimulatsioon. Euroopa ekspertide koostatud 2020. aastal ilmunud kliinilises juhendis on antud tõenduspõhine A-tasemel (kindlalt tõhus) soovitus korduva transkraniaalse magnetstimulatsiooni neuropaatilise valu korral ning valu korral on transkraniaalne alalisvoolustimulatsioon B-tasemel tõhususega.